Helena Ehrenbusch on sotsiaalse ettevõtte Luidja Tsirkusetalu eestvedaja, kes inspireerib teisi oma sihikindluse ning pühendumusega. Palusime tal avada oma lugu, kuidas jõudis tema sotsiaalse ettevõtluseni ja mis on tema praeguseks suurimaks raskuseks.
Mina olen multiprofessionalist ehk ma koondan ja žongleerin oma igapäevase sissetuleku saamiseks suhteliselt erinevate tegevuste, valdkondade ja mõttesuundadega – näiteks psühholoogia, supervisioon, etenduskunstid, haridus ja õpetamine, regionaalpoliitika, taaskasutus, maastikuehitus, erivajadusega inimene. Toodud nimekiri on selgelt kaldu pehmete väärtuste poole ja need ei ole üldjoontes ka tegevused, millega inimesed tavaliselt „rikkaks” saavad. Minu jaoks on selline maailm olnud elustiil – ma olen õppinud ja teinud tegevusi, mis on mind inspireerinud, huvitanud, arendanud, mis on osa minu isiksusest ja igapäevast.
Olen alati pidanud oluliseks, et minu töö omaks tähendust, kannaks missiooni.
Tihti arvatakse, et kunstnikud, sotsiaal- ja haridusvaldkonna inimesed peaksidki oma tööd tegema kasvõi osaliselt tasuta, heategevuslikus korras, mida kahjuks toetab ka riiklik poliitika, kuivõrd Eestis on täna need erialad ebaproportsionaalselt alarahastatud. Ettevõtluse mõistes on need suunad ka pigem erandiks.
Ettevõtluse mõte minu elus hakkas tugevamalt endast märku andma hetkest, kus ma lõpetasin suhted palgatööga ning hakkasin iseendale tööandjaks. Iga eraettevõtja on, vähemalt alguses, megamultiprofessionalist – visionäär, tegevdirektor, personalijuht, PR-inimene, teenusepakkuja, raamatupidaja, koristaja ja mida veel. Tegevuste optimeerimiseks on tavaliselt mingist hetkest oluline mõelda läbi ärimudelid ja rahavood. Ärimaailm ei olnud mulle võõras – olen majandust ülikoolis õppinud ja olin eraettevõtjana lisaks palgatööle pakkunud oma teenuseid nii FIE kui MTÜna juba paarkümmend aastat. Küll aga oli minu jaoks väljakutse mõista, kas ja kuidas saab minu sotsiaalse sisuga hariduslikku ja kunstialast tegevust sobitada ärimaalima põhimõtetega nii, et see tagaks tegija(te)le piisava sissetuleku, võimaldaks investeerida ja areneda.
Minu ettevõte – Luidja tsirkusetalu – on kaubamärk, mille taga seisab MTÜ Eesti tantsu- ja tsirkuseteraapia liit. Meie põhimine müügiartikkel on tsirkus, mille oleme pakkinud unikaalsetesse väljunditesse. Pakume näiteks sotsiaalset tsirkust kui teraapilist lähenemist riskigruppi kuuluvate inimeste toetamiseks, tegutseme artistide ja etenduskunstnikena, korraldame kogukonda kaasavaid üritusi ja festivale, toetame keskkonnasõbralikku mõtlemist läbi taaskasutuskunsti ja elustiilivalikute, edendame maaelu ääremaal projektipõhiselt, korraldame ja viime läbi koolitusi kõige eelneva edasiandmiseks.
Ühelt poolt me oleme seega eksklusiivselt silmapaistvad, nii vormilt kui sisult, mida meie koostööpartnerid meie meeldivaks üllatuseks kasutavad reklaamiartiklina – tsirkus kui võrgustiku liige on ootamatu, lõbus ja omapärane. Meie peamine sihtrühm on erivajadusega inimene (näiteks vaimupuue, psüühikahäire, õppimisraskused, füüsiline puue), mis tähendab, et meie sihtrühm ise tegelikult ei olegi võimeline meie teenust ostma. Meie teenus on väga kvaliteetne, äärmiselt kulukas ja suunatud väikesele otseste kasusaajate ringile, kuigi laiemas kontekstis on meil, kui me saaksime oma tööd teha jätkusuutlikult, positiivne mõju nii riigi rahakotile kui ühiskonna erinevate liikmete heaolule. Seega on meie rahastajaks, teenuse ostjaks hoopis riik. Keerulisemat partnerit on väikesel ettevõtlusel raske välja mõelda.
Minu jaoks on meie teekonna suurimaks väljakutseks, mida siiani puren, leida meie teenuste arendamiseks, esitlemiseks ja pakkumiseks sobiv ärimudel. Tänaseks tean, et kuna meie kõrvaltooted on etendused ja muud sotsiaalse komponendiga tegevused, siis meie nähtavuse- ja müügitööriist on bränding. Meie põhiteenus ehk sotsiaalne tsirkus aga ei vaja ärimudelit, vaid hoopis huvikaitset, et kesta ja jätkuda ning kasu tuua. Sellega oleme alles lapsekingades.
Meie visioon on muutuda projektipõhisest tegutsejast jätkusuutlikuks maailmamuutjaks, mis eeldab, et meie „äripartner” riik mõistab meie pakutavat sotsiaalset kasu ja seda ka väärtustab. Kõlab nagu mission impossible. Aga tsirkuses on ju kõik võimalik! Ehk minul oleks hea meel leida rohkem kaasamõtlejaid just selles suunas ja täiesti kindel on see, et tsirkus oma nähtavuses ja eksklusiivsuses suudab maailma muuta!
